Hindamise kriteeriumid
Lihafoori hinnangud põhinevad erinevates riikides neljal keskkonna kriteeriumil ja mõnedes lisaks veel loomade heaolu ja antibiootikumide kasutamise kriteeriumil. Lihafoorid on juba olemas Rootsis, Soomes, Austrias, Prantsusmaal ja Saksamaal. Eesti lihafoori esimeses versioonis on arvestatud nelja keskkonna kriteeriumiga.
*** Kliima
Loomakasvatuse kliimamõju tuleneb mitmest asjaolust: metaani (CH4) tekkest seedekulglas, mis on omane kõigile rohusööjatele, kuid eriti just mäletsejatele; metaani tekkest sõnnikuhoidlas, mis on seda suurem, mida kontsentreeritum on loomakasvatus; naerugaasi ehk dilämmastikoksiidi (N2O) eraldumisest lämmastikuga väetatud põllumuldadest; süsinikdioksiidi (CO2) emissioonidest põllumuldadest, eriti kuivendatud turvasmuldadest; metsade raadamisest karjamaadeks või söödapõldudeks; mineraalväetiste tootmisest; energia kasutamisest sööda tootmisel. Teisalt aga võib loomakasvatus aidata õigel korraldamisel isegi kliimamuutusi leevendada, eelkõige karjamaadel seotava ja säilitatava süsiniku abil (tutvu sel teemal ELFi uuringuga).
Veiste ja lammaste kliimamõju on vältimatult seotud nende seedekulglas tekkiva metaaniga. Samas, tegu on mäletsejate bioloogia loomuliku osaga, mäletsejad on looduslikult metaani eritanud miljoneid aastaid. Kliima seisukohaks on probleemiks eelkõige globaalselt liiga suur mäletsejate arv. Samuti on Ladina-Ameerika veisekasvatus seotud vihmametsade hävitamise ja savannide ülesharimisega, mis põhjustab süsinikdioksiidi emissioone.
Metsade raadamisega on seotud ka sojakasvatus, millest suur osa läheb linnu- ja seakasvatuses kasutatavate söötade tootmiseks, sojaga seotud söödad leiavad kasutust ka intensiivses veisekasvatuses.
Suur vahe on intensiivsel ja ekstensiivsel karjatamisel. Karjatamisel võib sõltuvalt selle korraldamise viisist olla mulla süsinikku sidumist soodustav (nt. portsjonkarjatamine) või vastupidi mulla süsiniku lendumist põhjustav toime, kuid viimane on reeglina tagasihoidlik, võrreldes näiteks haritava maa süsinikuemissiooniga.
Kliima mõju üheks osaks on ka transport. Globaalsete hinnangute kohaselt moodustab see toote kliima mõjust vaid tühise osa. Siiski tasuks imporditud toodangu puhul seda arvestada.
Kliimamuutuste seisukohalt on ülioluline, kui palju me sööme loomset toitu, kuna liha ja piimatoodete tootmine põhjustab reeglina suuremaid kasvuhoonegaaside heitkoguseid. Mitmekesisus toidulaual on väga oluline. Rohkem taimset, vähem loomset!
*** Elurikkus
- Lõuna-Ameerika vihmametsad, karjamaad ja soja
Veiste karjamaade tarvis raadatakse Lõuna-Ameerikas jätkuvalt vihmametsi ja küntakse üles savannikooslusi. Ka Euroopas toodetud liha keskkonnamõju ulatub sinna, sest siinsed kanad, sead ja intensiivselt kasvatatavad veised söövad soja, mille kasvatamiseks neid samu vihmametsi ja savanne samuti raadatakse. Negatiivset mõju saab vähendada näiteks kasutades sertifitseeritud sojauba. Vastutustundlikud sojaubade tootmise standardid (RTRS ja ProTerra sertifikaadid) vähendavad oluliselt põllumajanduse keskkonnamõju, vältides looduslike elupaikade ja ohustatud alade muutmist põllumaaks.
- Karjatatud alad ja elurikkus
Kariloomad säilitavad õiges kohas ning õigel hulgal ja viisil karjatatuna paljude liikide jaoks olulisi elupaiku. Euroopa pärandkooslused, mis on koduks paljudele liikidele, kasvaksid karjatamise lakkamisel kinni. Tegelikult ongi hetkel paljudele meie liikidele poollooduslike karjamaade kinnikasvamine peamiseks ohuks. Seetõttu saab kodumaistel karjamaadel kasvanud loomade puhul eeldada positiivset mõju bioloogilisele mitmekesisusele. Samas on mitmel pool maailmas jätkuvalt probleemiks ülekarjatamine ja sellega seoses elurikkuse vähenemine. Eestis seda probleemi üldiselt ei ole.
Esialgsetes tulemustes saavad bioloogilise mitmekesisuse mõttes „rohelise” hinnangu mahetootmine ja kohalik tavapõllumajanduslik lihaveise- ja lambakasvatus. Kohalik sea ja broileri kasvatus on märgitud “kollasega”, tulenevalt soja kasutamisest söödas. Kohalik veiseliha, mis pärineb piimafarmidest, on tulenevalt intensiivsest rohumaade majandamisest samuti „kollase” hinnanguga.
*** Pestitsiidid e taimekaitsevahendid
Pestitsiide ehk taimekaitsevahendeid kasutatakse toidu tootmisel kahjurite ja umbrohtude tõrjeks. Need mõjutavad aga lisaks sihtorganismidele ka teisi eluvorme. Pestitsiidide liigne või hooletu kasutamine mõjutab negatiivselt näiteks tolmeldajaid, kes on globaalselt toidu tootmise jaoks väga olulised. Samamoodi võivad toidus leiduvad pestitsiidide jäägid inimese organismis esile kutsuda negatiivseid reaktsioone. Paratamatult satub pestitsiidide jääke ka meie muldadesse ja vette.
Mahetootmises on pestitsiidikasutus äärmiselt piiratud ja selle tootmisviisi puhul pestitsiididest tulenevad keskkonnariskid praktiliselt olematud.
Loomsete saaduste tootmisel kulub kilogrammi toodetud liha kohta oluline kogus sööta. Seetõttu, juhul kui sööda kasvatamisel kasutatakse pestitsiide, on nende kasutus lihatootmises suurem kui taimsete saaduste puhul. Samas on tavaliselt rohumaadel pestitsiidikasutus väiksem kui haritaval maal, seega siis võib karjamaal kasvavate loomade pestitsiidijälg olla väike ka tavatootmises.
Pestitsiidide kasutamine hektari kohta on Eestis võrreldes paljude teiste Euroopa riikidega väiksem, kuid statistilised müüginumbrid on tõusutrendis. Positiivsena võib välja tuua karjatatavate loomade kasvatamise, kus pestitsiide kasutatakse vähe või üldse mitte. Ka mahetootmise osakaal on Eestis kõrge.
Taimekaitsevahendite kasutamise ja mõju kohta Eestis (2020) saab lugeda siin.
*** Eutrofeerumine
Eutrofeerumine on taimetoitainete, eelkõige lämmastiku ja fosfori sisalduse suurenemine ökosüsteemis, mille tagajärjel esmane produktsioon kasvab ning elurikkus väheneb. Läänemeri on tänapäeval pea täies ulatuses eutrofeerunud, mis väljendub näiteks suvistes vetikavohamistes ja mere sügavamate osade hapnikupuuduses. Eutrofeerumist võimendavad mitmed looduslikud tegurid, eelkõige meie mere poolsuletud iseloom, kuid selle peapõhjus on inimtegevuse tagajärjel merre jõudev liigne lämmastik ja fosfor. Suur osa neist taimetoitainetest pärineb põllumajandusest, sealhulgas loomakasvatusest.
Oluline taimetoitainete allikas on sõnnik, millel põhineb ka aastatuhandeid vana tarkus sõnnikust kui väetisest. Vääralt käideldes saab aga sõnnikust pinna- ja põhjavette ning lõpuks ka merre jõudva lämmastiku ja fosfori koormuse põhjustaja. Eesti koos Läti ja Leeduga on Läänemere-äärsetest maadest ühe madalama keskmise põllumajandusloomade asustustihedusega maid. Siiski tuleb arvestada, et näiteks linnu-, sea- ja piimakarjakasvatus on meil õige kontsentreeritud, st. madala keskmise asustustiheduse taga peituvad hõredalt asuvad suured farmid. Lamba- ja lihaveisekasvatus on meil rohkem hajutatud.
Suuremas pildis tuleb aga arvestada, et loomad ei too Läänemere valgalale uusi taimetoitaineid: kogu lämmastik ja fosfor, mis loomal tagant välja tuleb, on enne suust sisse söödud. Liigne lämmastik ja fosfor tekib põllumajanduses eelkõige mineraalväetisega, mida kasutatakse ka loomasööda tootmisel. Maheviljeluses ei kasutata mineraalset lämmastikku ja ka fosfori kasutus on väga piiratud. Seetõttu ei teki mahepõllumajanduslikus loomakasvatuses märkimisväärset taimetoitainete ülejääki. Nõnda oleme maheloomad määranud eutrofeerumise järgi ‘roheliseks’. Eestis teadaolevalt on lamba- ja lihaveisekasvatuses ka tavatootmise puhul mineraalväetise kasutus söödatootmisel väga väike (ELFi uuringu algandmed). Intensiivsemad loomakasvatuse harud sõltuvad söödakasvatuse osas mineraalväetisest rohkem. Siiski on Eesti mineraalväetise kasutus suhteliselt madal (kuigi paraku kasvamas).
Eeltoodud põhjustel peame praeguse esialgse hinnangu alusel eutrofeerumise mõttes ‘roheliseks’ mahetootmist ning kodumaist tavapõllumajanduslikku lihaveise ja lambakasvatust. Ülejäänud kodumaine loomakasvatustoodang on ‘kollane’ ja importkaup ‘punane’.
*** Loomade heaolu
Loomade heaolu osas on hinnangud hetkel veel koostamisel.
*** Antibiootikumide kasutamine
Loomade heaolu osas on hinnangud hetkel veel koostamisel.
*** Kliima
Loomakasvatuse kliimamõju tuleneb mitmest asjaolust: metaani (CH4) tekkest seedekulglas, mis on omane kõigile rohusööjatele, kuid eriti just mäletsejatele; metaani tekkest sõnnikuhoidlas, mis on seda suurem, mida kontsentreeritum on loomakasvatus; naerugaasi ehk dilämmastikoksiidi (N2O) eraldumisest lämmastikuga väetatud põllumuldadest; süsinikdioksiidi (CO2) emissioonidest põllumuldadest, eriti kuivendatud turvasmuldadest; metsade raadamisest karjamaadeks või söödapõldudeks; mineraalväetiste tootmisest; energia kasutamisest sööda tootmisel. Teisalt aga võib loomakasvatus aidata õigel korraldamisel isegi kliimamuutusi leevendada, eelkõige karjamaadel seotava ja säilitatava süsiniku abil (tutvu sel teemal ELFi uuringuga).
Veiste ja lammaste kliimamõju on vältimatult seotud nende seedekulglas tekkiva metaaniga. Samas, tegu on mäletsejate bioloogia loomuliku osaga, mäletsejad on looduslikult metaani eritanud miljoneid aastaid. Kliima seisukohaks on probleemiks eelkõige globaalselt liiga suur mäletsejate arv. Samuti on Ladina-Ameerika veisekasvatus seotud vihmametsade hävitamise ja savannide ülesharimisega, mis põhjustab süsinikdioksiidi emissioone.
Metsade raadamisega on seotud ka sojakasvatus, millest suur osa läheb linnu- ja seakasvatuses kasutatavate söötade tootmiseks, sojaga seotud söödad leiavad kasutust ka intensiivses veisekasvatuses.
Suur vahe on intensiivsel ja ekstensiivsel karjatamisel. Karjatamisel võib sõltuvalt selle korraldamise viisist olla mulla süsinikku sidumist soodustav (nt. portsjonkarjatamine) või vastupidi mulla süsiniku lendumist põhjustav toime, kuid viimane on reeglina tagasihoidlik, võrreldes näiteks haritava maa süsinikuemissiooniga.
Kliima mõju üheks osaks on ka transport. Globaalsete hinnangute kohaselt moodustab see toote kliima mõjust vaid tühise osa. Siiski tasuks imporditud toodangu puhul seda arvestada.
Kliimamuutuste seisukohalt on ülioluline, kui palju me sööme loomset toitu, kuna liha ja piimatoodete tootmine põhjustab reeglina suuremaid kasvuhoonegaaside heitkoguseid. Mitmekesisus toidulaual on väga oluline. Rohkem taimset, vähem loomset!
*** Elurikkus
- Lõuna-Ameerika vihmametsad, karjamaad ja soja
Veiste karjamaade tarvis raadatakse Lõuna-Ameerikas jätkuvalt vihmametsi ja küntakse üles savannikooslusi. Ka Euroopas toodetud liha keskkonnamõju ulatub sinna, sest siinsed kanad, sead ja intensiivselt kasvatatavad veised söövad soja, mille kasvatamiseks neid samu vihmametsi ja savanne samuti raadatakse. Negatiivset mõju saab vähendada näiteks kasutades sertifitseeritud sojauba. Vastutustundlikud sojaubade tootmise standardid (RTRS ja ProTerra sertifikaadid) vähendavad oluliselt põllumajanduse keskkonnamõju, vältides looduslike elupaikade ja ohustatud alade muutmist põllumaaks.
- Karjatatud alad ja elurikkus
Kariloomad säilitavad õiges kohas ning õigel hulgal ja viisil karjatatuna paljude liikide jaoks olulisi elupaiku. Euroopa pärandkooslused, mis on koduks paljudele liikidele, kasvaksid karjatamise lakkamisel kinni. Tegelikult ongi hetkel paljudele meie liikidele poollooduslike karjamaade kinnikasvamine peamiseks ohuks. Seetõttu saab kodumaistel karjamaadel kasvanud loomade puhul eeldada positiivset mõju bioloogilisele mitmekesisusele. Samas on mitmel pool maailmas jätkuvalt probleemiks ülekarjatamine ja sellega seoses elurikkuse vähenemine. Eestis seda probleemi üldiselt ei ole.
Esialgsetes tulemustes saavad bioloogilise mitmekesisuse mõttes „rohelise” hinnangu mahetootmine ja kohalik tavapõllumajanduslik lihaveise- ja lambakasvatus. Kohalik sea ja broileri kasvatus on märgitud “kollasega”, tulenevalt soja kasutamisest söödas. Kohalik veiseliha, mis pärineb piimafarmidest, on tulenevalt intensiivsest rohumaade majandamisest samuti „kollase” hinnanguga.
*** Pestitsiidid e taimekaitsevahendid
Pestitsiide ehk taimekaitsevahendeid kasutatakse toidu tootmisel kahjurite ja umbrohtude tõrjeks. Need mõjutavad aga lisaks sihtorganismidele ka teisi eluvorme. Pestitsiidide liigne või hooletu kasutamine mõjutab negatiivselt näiteks tolmeldajaid, kes on globaalselt toidu tootmise jaoks väga olulised. Samamoodi võivad toidus leiduvad pestitsiidide jäägid inimese organismis esile kutsuda negatiivseid reaktsioone. Paratamatult satub pestitsiidide jääke ka meie muldadesse ja vette.
Mahetootmises on pestitsiidikasutus äärmiselt piiratud ja selle tootmisviisi puhul pestitsiididest tulenevad keskkonnariskid praktiliselt olematud.
Loomsete saaduste tootmisel kulub kilogrammi toodetud liha kohta oluline kogus sööta. Seetõttu, juhul kui sööda kasvatamisel kasutatakse pestitsiide, on nende kasutus lihatootmises suurem kui taimsete saaduste puhul. Samas on tavaliselt rohumaadel pestitsiidikasutus väiksem kui haritaval maal, seega siis võib karjamaal kasvavate loomade pestitsiidijälg olla väike ka tavatootmises.
Pestitsiidide kasutamine hektari kohta on Eestis võrreldes paljude teiste Euroopa riikidega väiksem, kuid statistilised müüginumbrid on tõusutrendis. Positiivsena võib välja tuua karjatatavate loomade kasvatamise, kus pestitsiide kasutatakse vähe või üldse mitte. Ka mahetootmise osakaal on Eestis kõrge.
Taimekaitsevahendite kasutamise ja mõju kohta Eestis (2020) saab lugeda siin.
*** Eutrofeerumine
Eutrofeerumine on taimetoitainete, eelkõige lämmastiku ja fosfori sisalduse suurenemine ökosüsteemis, mille tagajärjel esmane produktsioon kasvab ning elurikkus väheneb. Läänemeri on tänapäeval pea täies ulatuses eutrofeerunud, mis väljendub näiteks suvistes vetikavohamistes ja mere sügavamate osade hapnikupuuduses. Eutrofeerumist võimendavad mitmed looduslikud tegurid, eelkõige meie mere poolsuletud iseloom, kuid selle peapõhjus on inimtegevuse tagajärjel merre jõudev liigne lämmastik ja fosfor. Suur osa neist taimetoitainetest pärineb põllumajandusest, sealhulgas loomakasvatusest.
Oluline taimetoitainete allikas on sõnnik, millel põhineb ka aastatuhandeid vana tarkus sõnnikust kui väetisest. Vääralt käideldes saab aga sõnnikust pinna- ja põhjavette ning lõpuks ka merre jõudva lämmastiku ja fosfori koormuse põhjustaja. Eesti koos Läti ja Leeduga on Läänemere-äärsetest maadest ühe madalama keskmise põllumajandusloomade asustustihedusega maid. Siiski tuleb arvestada, et näiteks linnu-, sea- ja piimakarjakasvatus on meil õige kontsentreeritud, st. madala keskmise asustustiheduse taga peituvad hõredalt asuvad suured farmid. Lamba- ja lihaveisekasvatus on meil rohkem hajutatud.
Suuremas pildis tuleb aga arvestada, et loomad ei too Läänemere valgalale uusi taimetoitaineid: kogu lämmastik ja fosfor, mis loomal tagant välja tuleb, on enne suust sisse söödud. Liigne lämmastik ja fosfor tekib põllumajanduses eelkõige mineraalväetisega, mida kasutatakse ka loomasööda tootmisel. Maheviljeluses ei kasutata mineraalset lämmastikku ja ka fosfori kasutus on väga piiratud. Seetõttu ei teki mahepõllumajanduslikus loomakasvatuses märkimisväärset taimetoitainete ülejääki. Nõnda oleme maheloomad määranud eutrofeerumise järgi ‘roheliseks’. Eestis teadaolevalt on lamba- ja lihaveisekasvatuses ka tavatootmise puhul mineraalväetise kasutus söödatootmisel väga väike (ELFi uuringu algandmed). Intensiivsemad loomakasvatuse harud sõltuvad söödakasvatuse osas mineraalväetisest rohkem. Siiski on Eesti mineraalväetise kasutus suhteliselt madal (kuigi paraku kasvamas).
Eeltoodud põhjustel peame praeguse esialgse hinnangu alusel eutrofeerumise mõttes ‘roheliseks’ mahetootmist ning kodumaist tavapõllumajanduslikku lihaveise ja lambakasvatust. Ülejäänud kodumaine loomakasvatustoodang on ‘kollane’ ja importkaup ‘punane’.
*** Loomade heaolu
Loomade heaolu osas on hinnangud hetkel veel koostamisel.
*** Antibiootikumide kasutamine
Loomade heaolu osas on hinnangud hetkel veel koostamisel.